1 Kord kui Jeesus õpetas rahvast templis ja rääkis neile head sõnumit, tulid mõned ülempreestrid ja vaimulikud õpetajad koos vanematega. 2 Nad küsisid talt: „Ütle meile, kelle volitusel teed sa seda, mida teed? Kes andis sulle õiguse seda teha?“

3 „Lubage, ma esitan ka teile küsimuse,“ vastas Jeesus. „Öelge mulle: 4 kas Johannese ristimine oli taevast või üksnes inimesest?“

5 Nad arutlesid seda isekeskis: „Kui me ütleme, et see oli taevast, küsib ta: „Miks te siis ei uskunud teda?“ 6 Aga kui me ütleme, et see oli üksnes inimesest, viskavad kõik meid kividega, sest nad on kindlad, et Johannes oli prohvet.“

7 Nii nad siis vastasid: „Me ei tea, millest see oli.“

8 Jeesus vastas: „Siis ei ütle ma teile, kelle volitusel teen ma seda, mida teen.“ 9 Siis hakkas ta rahvale üht lugu jutustama.

„Elas kord üks mees, kes istutas viinapuuaia, rentis selle mõnedele põllumeestele ja läks kauaks ajaks teise riiki elama. 10 Lõikuse ajal saatis ta sulase rentnike juurde, et oma osa saagist koguda, kuid põllumehed peksid sulast ja saatsid ta tühje käsi minema. 11 Niisiis saatis omanik järgmise sulase, kuid ka teda nad peksid ja häbistasid ning saatsid tühje käsi minema. 12 Seega saatis ta kolmanda sulase, kuid nad vigastasid teda ja viskasid ta välja.

13 Viinapuuistanduse omanik küsis endalt: „Mida ma peaksin tegema? Ma tean! Ma saadan oma poja, keda ma armastan. Ehk austavad nad teda.“ 14 Aga kui põllupidajad nägid teda tulemas, ütlesid nad üksteisele: „See on omaniku pärija. Tapame ta ära! Nii saame tema päranduse endale.“ 15 Nad heitsid ta viinapuuaiast välja ja tapsid ta. Mida teeb nüüd viinapuuistanduse omanik nendega? 16 Ta tuleb ja surmab need põllupidajad ning annab viinapuuaia teiste kätte.“

Kui nad seda lugu kuulsid, ütlesid nad: „Et seda kunagi ei juhtuks!“ 17 Aga Jeesus vaatas neile otsa ja ütles: „Miks on siis Pühakirjas kirjutatud: „Kivi, mille ehitajad kõrvale heitsid, on nüüd saanud peamiseks nurgakiviks“?* 20:17. Tsiteeritud Psalmid 118:22. 18 Igaüks, kes sellele kivile langeb, puruneb tükkideks; igaüks, kelle peale see kivi kukub, purustatakse.“ 19 Otsekohe tahtsid vaimulikud õpetajad ja ülempreestrid ta vahistada, sest nad mõistsid, et lugu, mille Jeesus rääkis, oli adresseeritud neile, kuid nad kartsid, mida rahvas võiks teha.

20 Võimalust otsides saatsid nad nuhid, kes teesklesid, et on siirad. Nad üritasid püüda Jeesust lõksu millegagi, mida ta ütleb, nii et nad saaksid ta anda maavalitseja võimu ja volituste alla. 21 Nad ütlesid: „Õpetaja, me teame, et sina räägid ja õpetad seda, mis on hea ja õige, ning et sa ei lase end teiste arvamusest kõigutada. Sa õpetad tõesti Jumala teed. 22 Kas me siis peaksime keisrile makse maksma või mitte?“

23 Aga Jeesus nägi nende kavala võtte läbi ja ütles neile: 24 „Näidake mulle münti − üht denaari.† 20:24. Jeesus küsib spetsiaalselt denaari, Rooma münti. Kelle pilt ja kiri selle peal on?“ „Keisri,“ vastasid nad.

25 „Siis andke keisrile tagasi see, mis kuulub keisrile, ja Jumalale see, mis kuulub Jumalale,“ ütles ta neile. 26 Nad ei suutnud teda lõksu püüda sellega, mida ta rahvale rääkis. Nad olid tema vastusest jahmunud ning jäid vait.

27 Seejärel tulid Jeesuse juurde saduserid, kes eitavad ülestõusmist, ja esitasid küsimuse: 28 „Õpetaja,“ alustasid nad, „Mooses andis meile seaduse, et kui abielumees surres jätab naise lasteta, siis peab mehe vend abielluma lesega ja saama oma surnud venna jaoks lapsi.‡ 20:28. Tsiteeritud 5. Moosese 25:5. 29 Elasid kord seitse venda. Esimene vend võttis naise ja suri lapsi saamata. 30 Teine vend 31 ja siis ka kolmas vend abiellusid temaga. Lõpuks olid kõik seitse venda temaga abiellunud ja siis lapsi saamata surnud. 32 Viimaks suri ka naine. 33 Kelle naiseks ta siis nüüd ülestõusmisel saab, sest kõik seitse venda on temaga abielus olnud?“

34 „Siin, praegusel ajastul, võtavad inimesed naisi ja lähevad mehele,“ selgitas Jeesus. 35 „Aga need, keda arvatakse olema väärt osa saama tulevasest ajastust ja surnute ülestõusmisest, ei võta naisi ega lähe mehele. 36 Nad ei saa enam surra, nad on nagu inglid ja Jumala lapsed, kuna nad on ülestõusmise lapsed. 37 Aga küsimuse kohta, kas surnud üles tõusevad, on isegi Mooses tõestuse andnud, kui ta kirjutas põlevast põõsast,§ 20:37. „Põlev põõsas“ − kreeka keeles on öeldud lihtsalt „põõsas“. nimetades Issandat „Aabrahami Jumalaks, Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks“.* 20:37. Tsiteeritud 2. Moosese 3:6. 38 Ta ei ole surnute Jumal, vaid elavate Jumal, sest tema jaoks on kõik elus.“

39 Mõned vaimulikud õpetajad vastasid: „See oli hea vastus, Õpetaja.“ 40 Pärast seda ei söandanud enam keegi temale rohkem küsimusi esitada.

41 Siis küsis Jeesus neilt: „Miks on öeldud, et Kristus on Taaveti poeg? 42 Sest Taavet ise ütleb Psalmide raamatus: Issand ütles mu Issandale: „Istu mu paremale käele, 43 kuni ma panen kõik su vaenlased su jalgealuseks järiks.“† 20:43. Tsiteeritud Psalmid 110:1. 44 Taavet ütleb talle „Issand“, nii et kuidas ta saab siis olla Taaveti poeg?“

45 Kui kõik tähelepanelikud olid, ütles ta oma jüngritele: 46 „Hoiduge vaimulike õpetajate eest, kes käivad ringi pikkades rüüdes, kellele meeldib, kui neid turgudel lugupidamisega tervitatakse ning kui neil on parimad kohad sünagoogides ja aukohad pidusöökidel. 47 Nad petavad lesknaistelt välja nende omandi‡ 20:47. Sõna-sõnalt „nad neelavad alla lesknaiste majad“. ja varjavad oma tegelikku olemust paljusõnaliste palvetega. Nad saavad kohtupäeval karmi hukkamõistu osaliseks.“