1 Pärast seda määras Issand veel seitsekümmend* 10:1. Mõnedes varajastest tekstides on see arv seitsekümmend kaks. jüngrit ja saatis nad paarides kõigisse linnadesse ja paikadesse, mida tal oli plaanis külastada.

2 „Lõikus on suur, aga tööliste arv on väike,“ ütles ta neile. „Paluge lõikuse Issandat, et ta saadaks välja töölisi oma põldudelt saaki koguma. 3 Nii et asuge teele: ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele. 4 Ärge võtke kaasa raha ega kotti ega lisasandaale ning ärge veetke aega lobisedes inimestega, keda kohtate. 5 Kuhu majja te iganes astute, öelge kõigepealt: „Rahu olgu sellele majale.“ 6 Kui seal elab rahumeelne inimene, siis jääb teie rahu tema peale; kui mitte, tuleb see teie juurde tagasi. 7 Jääge sellesse majja, sööge ja jooge, mida teile antakse, sest tööline on tasu väärt. Ärge käige majast majja. 8 Kui lähete linna ja sealsed elanikud võtavad teid vastu, siis sööge, mis teie ette pannakse, 9 ning tehke terveks need, kes on haiged. Öelge neile: „Jumala riik on teie juurde tulnud.“ 10 Aga kui sisenete linna ja sealsed elanikud ei võta teid vastu, käige läbi linnatänavate ja öelge: 11 „Me pühime maha isegi tolmu, mis teie linnast on meie jalgade külge jäänud, et näidata teile oma hukkamõistu.† 10:11. Mitte otsesõnu „hukkamõistu“. Aga te peaksite ära tundma selle: Jumala riik on tulnud.“

12 Ma ütlen teile, kohtupäeval on Soodoma põli parem kui sellisel linnal. 13 Häbi olgu sul, Korasin! Häbi olgu sul, Betsaida! Sest kui need imed, mida olete teie näinud, oleksid juhtunud Tüüroses ja Siidonis, oleksid nad juba ammu kahetsenud ning kotiriides ja tuhas istunud. 14 Sellepärast on kohtus Tüürosel ja Siidonil parem kui teil. 15 Ja sina, Kapernaum, sind ei ülendata taevasse, sa lähed alla manalasse.

16 Igaüks, kes teid kuuleb, see kuuleb mind, ja igaüks, kes teid põlgab, see põlgab mind. Aga igaüks, kes mind põlgab, see põlgab seda, kes mind läkitas.“

17 Seitsekümmend jüngrit tulid tagasi suure vaimustusega ja rääkisid: „Issand, isegi kurjad vaimud teevad seda, mida me neid sinu nimel käsime!“

18 Jeesus vastas: „Ma nägin Saatanat otsekui välku taevast alla langemas. 19 Jah, ma olen andnud teile võime astuda madude ja skorpionide peale ning võita kõik vaenlase väed ja miski ei tee teile kahju. 20 Kuid ärge rõõmustage selle üle, et vaimud teevad seda, mida käsite; olge lihtsalt rõõmsad, et teie nimed on taevas kirja pandud.“

21 Sel hetkel täitus Jeesus Püha Vaimu rõõmuga ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa varjad neid asju mõistlike ja tarkade eest ning avaldad need lastele! Jah, Isa, sa oled nii toiminud oma heameele järgi.

22 Mu Isa on andnud minu kätte kõik. Keegi ei mõista Poega, välja arvatud Isa, ja keegi ei mõista Isa, välja arvatud Poeg ning need, kellele Poeg otsustab teda ilmutada.“

23 Kui nad olid omapead, pöördus Jeesus jüngrite poole ja ütles neile: „Need, kes näevad seda, mida teie näete, peaksid väga õnnelikud olema! 24 Ma ütlen teile, paljud prohvetid ja kuningad on tahtnud näha seda, mida teie näete, kuid ei ole näinud, ning tahtnud kuulda seda, mida teie kuulete, kuid ei ole kuulnud.“

25 Kord tõusis püsti üks vaimuliku seaduse tundja ja üritas Jeesust lõksu püüda. „Õpetaja,“ küsis ta, „mida ma pean tegema, et saada igavene elu?“

26 „Mis on seaduses kirjas? Kuidas sa sealt loed?“ küsis Jeesus.

27 „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südame ja kogu oma vaimu ja kogu oma jõu ja kogu oma mõistusega ning armasta oma kaasinimest nagu iseennast,“‡ 10:27. Tsiteeritud 5. Moosese 6:5 ja 3. Moosese 19:18. vastas mees.

28 „Sul on õigus,“ ütles Jeesus talle. „Tee seda ja sa elad.“

29 Kuid mees soovis end õigustada ja küsis seega Jeesuselt: „Ja kes on siis mu kaasinimene?“

30 Jeesus vastas, öeldes: „Üks mees läks Jeruusalemmast alla Jeerikosse. Teda ründasid röövlid, kes varastasid ta paljaks ja peksid teda ning jätsid ta teda surnuks pidades maha. 31 Siis juhtus, et üks preester tuli sama teed pidi. Ta nägi meest, kuid möödus temast teist teeäärt pidi. 32 Seejärel tuli üks leviit. Aga kui ta jõudis sellesse kohta ja nägi meest, läks ka tema teist teeäärt pidi temast mööda.

33 Viimaks tuli üks samaarlane. Kui ta möödumas oli, nägi ta meest ja tal hakkas temast kahju. 34 Ta läks tema juurde, määris haavu õli ja veiniga ja sidus haavad kinni. Siis asetas ta mehe oma eesli selga ja viis ta võõrastemajja, kus hoolitses tema eest. 35 Järgmisel päeval andis ta võõrastemaja peremehele kaks denaari ja ütles: „Hoolitse tema eest ja kui kulutad sellest rohkem, siis tasun sulle selle tagasi tulles.“ 36 Kes neist kolmest oli sinu arvates selle mehe kaasinimene, keda röövlid ründasid?“

37 „See, kes talle head tegi,“ vastas mees.

„Mine ja tee niisamuti,“ ütles Jeesus talle.

38 Kui nad olid teel,§ 10:38. Teel Jeruusalemma. jõudis Jeesus ühte külla ning naine nimega Marta kutsus ta enda koju. 39 Tal oli õde nimega Maarja, kes istus Issanda jalge ees ja kuulas tema õpetusi.* 10:39. Seda tehes samastas Maarja end Jeesuse jüngritega ning fakt, et Jeesus seda lubas ja tema teguviisi kaitses, näitab, et Jeesus aktsepteeris teda jüngrina. Võib olla, et Marta oli mures rohkem selle tavapärase ühiskondliku normi rikkumise pärast kui abi pärast köögis ning et tema kaebus Jeesusele oli pigem ettekääne. Jeesuse vastus näitab, et Maarja valik olla tema jünger oli olulisem; ta nimetas seda õigeks asjaks, mida ei võeta temalt ära. 40 Marta oli mures kõige selle pärast, mida oli vaja toidu valmistamiseks teha, seepärast tuli ta Jeesuse juurde ja ütles: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et mu õde on jätnud mu kogu tööd üksi ära tegema? Käsi tal tulla ja mind aidata!“

41 „Marta, Marta,“ vastas Issand, „sa oled kõige selle pärast mures ja endast väljas. 42 Aga tõeliselt vajalik on ainult üks asi. Maarja on selle õige valinud ja seda ei võeta temalt ära.“