1 Mõne aja pärast asutas Jeesus end minema Galilea järve (tuntud ka kui Tibeeriase järv) teisele kaldale. 2 Suur rahvahulk järgnes talle, sest nad olid näinud tema tervendamisimesid. 3 Jeesus läks üles mäele ja istus sinna koos jüngritega maha. 4 Juutide paasapüha aeg oli lähenemas. 5 Kui Jeesus üles vaatas, ja nägi suurt rahvahulka enda poole tulemas, küsis ta Filippuselt: „Kust saame osta leiba, et neid inimesi toita?“ 6 Ta küsis seda ainult sellepärast, et näha, kuidas Filippus vastab, sest Jeesus juba teadis, mida ta teha kavatseb.

7 „Kahesaja hõbemündiga* 6:7. Sõna-sõnalt „denaar“. Üks denaar oli väärt ühe päevapalga jagu. ei saa osta piisavalt leiba, et igaühele veidikenegi anda,“ vastas Filippus.

8 Üks tema jüngritest, Andreas, Siimon Peetruse vend, võttis sõna. 9 „Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja paar kala, aga mis kasu sellest on, kui inimesi on nii palju?“

10 „Pange kõik istuma,“ ütles Jeesus. Seal oli palju rohumaad, nii et kõik istusid maha, mehi oli umbes viis tuhat. 11 Jeesus võttis leiva, tänas ja jagas selle inimestele, kui nad istusid. Sama tegi ta kaladega, hoolitsedes selle eest, et inimesed saaksid nii palju, kui tahavad. 12 Kui nad olid kõhu täis saanud, ütles Jeesus jüngritele: „Koguge ülejäägid kokku, et midagi raisku ei läheks.“ 13 Nii nad korjasid ja said kaksteist korvitäit viie odraleiva tükke, mida inimesed olid söönud. 14 Kui inimesed nägid seda imet, ütlesid nad: „Muidugi on tema see prohvet, kes pidi maailma tulema.“ 15 Jeesus mõistis, et nad kavatsesid ta vägisi kuningaks teha, seega lahkus ta neist ja läks mägedesse, et üksinda olla.

16 Kui saabus õhtu, läksid jüngrid alla järve äärde, 17 astusid paati ja suundusid üle vee Kapernauma poole. Nüüdseks oli öö ja Jeesus ei olnud veel nende juures. 18 Tugev tuul hakkas puhuma ja järv muutus tormiseks. 19 Kui nad olid viis-kuus kilomeetrit sõudnud, nägid nad Jeesust vee peal kõndimas ja paadi poole tulemas. Nad kohkusid väga. 20 „Ärge kartke!“ ütles ta neile. „See olen mina.“ 21 Siis võtsid nad ta rõõmsalt paati ja kohe jõudsid nad kaldale, kuhu nad olid minemas.

22 Järgmisel päeval märkas rahvas, kes oli jäänud järve teisele kaldale, et seal oli ainult üks paat ja et Jeesus ei olnud koos jüngritega paati läinud, vaid nad olid ilma temata lahkunud. 23 Siis saabusid teised paadid Tibeeriaselt, maabudes selle koha lähedal, kus nad olid söönud leiba pärast seda, kui Issand oli seda õnnistanud. 24 Kui rahvas mõistis, et seal ei olnud ei Jeesust ega tema jüngreid, astusid nad paati ja läksid Kapernauma Jeesust otsima. 25 Kui nad leidsid ta järve teiselt kaldal, küsisid nad temalt: „Rabi, millal sa siia jõudsid?“† 6:25. Umbmäärane küsimus, sest tegelikult huvitas neid, kuidas ta sinna oli saanud.

26 „Ma räägin teile tõtt,“ vastas Jeesus, „te otsite mind sellepärast, et sõite nii palju leiba, kui tahtsite, mitte sellepärast, et mõisate imetegusid. 27 Ärge olge mures toidu pärast, mis ei kesta, vaid keskenduge igavese elu kestvale toidule, mida inimese Poeg teile annab, sest Jumal Isa on temale oma heakskiidu pitseri pannud.“

28 Siis nad küsisid temalt: „Mida me peaks tegema, et teha seda, mida Jumal soovib?“

29 Jeesus vastas: „Jumal tahab, et usuksite temasse, kelle ta läkitas.“

30 „Missuguse imeteo sa meie jaoks teed, et saaksime sind uskuda? Mida sa oled võimeline tegema?“ küsisid nad. 31 „Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nii täitus pühakirjatekst: „Ta andis neile taevast leiba süüa.““‡ 6:31. Tsiteeritud Psalmid 78:25, viitega salmile 2. Moosese 16:4.

32 „Ma räägin teile tõtt: Mooses ei andnud teile leiba taevast,“ vastas Jeesus. „See on mu Isa, kes annab teile tõelist leiba taevast. 33 Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast ja annab oma elu maailmale.“

34 „Issand, palun anna meile kogu aeg sellist leiba!“ ütlesid nad.

35 „Mina olen eluleib,“ vastas Jeesus. „Kes minu juurde tuleb, sel ei ole enam kunagi nälga, ja kes minusse usub, ei tunne enam kunagi janu. 36 Aga nagu ma teile varem selgitasin: te olete mind näinud,§ 6:36. Viidatud kõigele, mida Jeesus oli teinud, mitte lihtsalt tema isiku nägemisele. Tegelikult kõigis vanades käsikirjades ei ole sõna „mind“. kuid te ikka ei usu mind. 37 Kõik, kelle Isa annab mulle, tulevad minu juurde ja ma ei lükka neist kedagi tagasi. 38 Sest ma ei tulnud taevast alla tegema oma tahtmist, vaid seda, mida tahab see, kes mu läkitas. 39 Ta tahab, et ma ei kaotaks kedagi neist, kelle ta on mulle andnud, vaid et ma ärataks nad viimsel päeval üles.* 6:39. „Viimne päev“ viitab kohtupäevale, samuti salmides 40, 44, and 54. 40 Mu Isa tahab, et igaüks, kes näeb Poega ja usub temasse, saaks igavese elu ja et ma ärataksin ta viimsel päeval üles.“

41 Siis hakkasid juudid tema üle nurisema, sest ta oli öelnud: „Mina olen leib mis tuli taevast alla.“ 42 Nad ütlesid: „Kas ta pole see Jeesus, Joosepi poeg? Me teame tema isa ja ema. Kuidas ta saab siis nüüd meile öelda: „Ma tulin taevast alla“?“

43 „Jätke see nurin isekeskis,“ ütles Jeesus. 44 „Keegi ei saa tulla minu juurde, kui Isa, kes mu läkitas, teda ei tõmba; ja mina äratan ta viimsel päeval üles. 45 Nagu on prohvetid Pühakirjas kirjutanud: „Kõik on Jumala õpilased.“† 6:45. Tsiteeritud Jesaja 54:13. Igaüks, kes kuulab Isa ja õpib Isalt, tuleb minu juurde. 46 Mitte et keegi oleks Jumalat näinud, välja arvatud see, kes on Jumala juurest; tema on Isa näinud. 47 Ma räägin teile tõtt: igaühel, kes minusse usub, on igavene elu. 48 Mina olen eluleib. 49 Teie esiisad sõid kõrbes mannat, kuid surid ikkagi. 50 Aga see on leib, mis tuleb taevast, ja mitte keegi, kes seda sööb, ei sure. 51 Mina olen eluandev leib taevast ja igaüks, kes sööb seda leiba, elab igavesti. Leib on mu ihu, mille ma annan selleks, et maailm võiks elada.“

52 Siis vaidlesid juudid ägedalt isekeskis. „Kuidas saab see mees anda meile süüa oma liha?“ küsisid nad.

53 Jeesus ütles neile: „Ma räägin teile tõtt: kui te ei söö inimese Poja liha ega joo tema verd, ei saa te tõeliselt elada. 54 Neil, kes söövad minu liha ja joovad minu verd, on igavene elu ja ma äratan nad viimsel päeval üles. 55 Sest minu liha on tõeline toit ja minu veri tõeline jook. 56 Kes sööb minu liha ja joob mu verd, jääb minusse ja mina jään temasse. 57 Nagu eluandev Isa läkitas mind ja ma elan Isa tõttu, samamoodi elab minu tõttu igaüks, kes minust toitub. 58 See on see leib, mis tuli taevast alla, mitte see, mida teie esiisad sõid ja ikkagi surid. Kes sööb seda leiba, elab igavesti.“

59 Jeesus selgitas seda ajal, kui ta õpetas Kapernauma sünagoogis. 60 Paljud tema jüngritest ütlesid seda kuuldes: „Seda on raske omaks võtta! Kes suudab seda järgida‡ 6:60. „Järgida“ mitte ainult tähenduses „mõista“, vaid ka tähenduses „täita“ või „nõustuda“.?“

61 Jeesus nägi, et tema jüngrid kurtsid selle üle, seepärast küsis ta neilt: „Kas see pahandab teid? 62 Mis oleks siis, kui näeksite Poega minemas üles sinna, kus ta varem oli? 63 Vaim annab elu, füüsiline ihu ei anna midagi.§ 6:63. Või „ei loe midagi“. Sõnad, mis ma teile rääkinud olen, on vaim ja elu! 64 Siiski on teie hulgas mõned, kes mind ei usu.“ (Jeesus oli algusest peale teadnud, kes teda ei usu ja kes ta reedab.)

65 Jeesus lisas: „Sellepärast ma ütlengi teile, et keegi ei saa minu juurde tulla, kui Isa ei ole seda võimalikuks teinud* 6:65. Või „lubanud“, „toetanud“..“

66 Sellest ajast peale loobusid paljud Jeesuse jüngrid ega järginud enam teda. 67 Siis küsis Jeesus kaheteistkümnelt jüngrilt: „Kuidas teiega on? Kas teiegi tahate ära minna?“

68 Siimon Peetrus vastus: „Issand, keda me järgiks? Sina oled ainus, kellel on igavese elu sõnad. 69 Me usume sinusse ja oleme veendunud, et sa oled Jumala Püha.“

70 Jeesus vastas: „Kas ma ei valinud teid, kahtteistkümmet jüngrit? Siiski on üks teist kurat.“ 71 (Jeesus viitas Juudale, Siimon Iskarioti pojale. Ta oli kaheteistkümnest see üks, kes Jeesuse ära andis.)